Võrgusuhtluse eripärad

 

Netiketi reeglita kirja panemise eesmärk tundub eelkõige ühelt mitmele stiilis suhtlemise reguleerimine. Nagu ITSPEA käesoleva nädala artiklis mainitud siis Issanda loomaaed on kirju ja minu ühelt mitmele suhtlemisega isiklik kokkupuude on vaid lugeja rollis ja seda enamasti vaid konkreetset infot otsides.

Seoseid netiketiga oskan paremini näha üks ühele suhtlemisel mida on tänu ametile võrdlemisi palju. Mõtlen selle all kindlatele isikutele suunatud kahe kuni mitme inimese meilivahetusi. Kõige olulisem punkt on ka kõige esimene (Ole inimene) mille vastu eksimust nähes tasub meenutada, mida erinevatel suhtlemis-, juhtimis- ja meeskonnakoolitustel õpetatakse: ka kõige halvema sõnumi tooja motiiv on enamasti siiras soov midagi paremaks teha. Ekstreemne näide on üks endine kolleeg, kes kasutas liiga sageli enda mõtete edastamiseks läbivat uppercase kirjastiili. Kuigi ta oli veidi järsu suhtlemisega ka silmast silma, siis ma ei ole kindel kas ta vaatamata märkustele ise tajus kuidas see lugejatele mõjus. Tihti jõudsin järeldusle, et tema siiras soov oli tekstis esile tuua oluline ebaolulisest. Sama võtet kasutas ta tehniliste dokumentide nimetamisel ja olen vahel isegi seda taktikat laenanud, nimetades teistest olulisem dokument teiste sarnaste vahel suurte tähtedega just leitavuse eesmärgil.

Veel kõnetas käsk austada teiste inimeste aega. Ei ole midagi paremat kui läbimõeldud ja selge sõnumiga pöördumine. Kahjuks liiga tihti haaratakse klaviatuuri järgi juba enne kui on päris selgeks mõeldud mida öelda tahetakse.

Palju rakendust on viimasel ajal leidnud erinevad grupivestlused nii era kui tööelus. Nende hea omadus on sobival hetkel kiirelt info jagamise ja selle saamise võimalus ühise jututeema puhul. Tööalastes vestlustes kiputakse netiketis toodud probleemide otsa komistama just vääritimõistmisest. Selle vastu on vahel abi emotikonidest, aga vahel võib nendega ka alt minna.