Tants intellektuaalomandi ümber.

 

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus „The case for copyright reform“ teises peatükis pakutakse välja kirjutajate meelest konstruktiivne ettepanek autoriõiguste vabaks laskmiseks. Nõustun mõningate tüütute probleemidega, mida kirjutajad välja toovad nagu autoriõiguste automaatne pikenemine isegi kui tegelik omanik ei ole tuvastatav. Ükskõik, kui palju ma proovin mõista on see ka ainuke millega seal nõustuda saab. Erinevad väited kirjatükis tõlgenduvad lihtsustatult ümber, et on inimõigus saada tasuta tarbida teiste loodud meelelahutusliku sisuga loomingut. Peitudes väite taha, et loomingu eraisikute käest kätte levitamine ei ole kasu eesmärgil tegevus ja seega peaks olema see legaalne. Tahaks teada kui paljud p2p kasutajad on omavahel tuttavad ja jagavad sisu sügavast huvist kultuuri levitada? Filmide puhul on suures ulatuses tegemist Hollywoodis toodetud sisuga, mille siin Eestis ühest arvutist teise levitamisega meie kultuur küll palju rikkamaks ei saa. Muusikat levib piraatluse teel ilmselt ka rohkem kohalikku päritolu. Kahjuks usaldusväärset allikat ei õnnestunud leida.

Kergendavaks asjaoluks on see, et kirjatüki ilmumise ajaks on märgitud 2012. Sellel ajal oli failijagamise näol tegemist vähemalt Eestis oluliselt mugavama meetodiga meelelahutusele ligi pääseda. Ricki ja Christiani raamatus räägitakse, olles vaimustuses interneti võimalustest, et sisu tootjad vaadaku ise kuidas kasu saavad. Tänaseks on nad seda teinud ja on väga lihtne ning mugav liituda mõne voogedastusplatvormiga, püsti tõusmata uputada enda argimured lõputusse meelelahutusse. Sisu tootjad saavad mille on välja teeninud ja kõigil on võrdne võimalus sama sisu nautida. Kahjuks veel teatud piirkondlike piirangutega, aga ka nendest on võimalik soovi korral legaalselt jagu saada.