Noppeid IT ajaloost.
Morse süsteem
1830-tel oli peale Morse süsteemil põhineva telegraafi süsteemi veel teisigi arendatavaid sidepidamis tehnoloogiaid. Siiski suurem osa inimesi suhtles kaugema maa tagant veel suitsusignaalide või paremal juhul kirja teel mis tuli hobusega käest kätte toimetada. Umbes 30 aastat peale leiutamist sai Morse süsteemist rahvusvaheline suhtluse standard.
Morse süsteem oli algselt mõeldud paberilindile jälgede tegemise teel sõnumi edastamiseks aga kasutamise käigus leiti, et kui kood oli operaatoril selge siis, kiirem ja efektiivsem oli sõnum kohe kuuldu põhjal juba tekstina paberile kirjutada. Kuuldavaks tegi edastatud signaali releele sarnanev elektromagneti poolt kallutatav mehhanism mis kumbagi asendisse liikudes tegi erineva kõlaga heli. Selle heli järgi oli võimalik eristada lühikesi ja pikkasi signaale (punktid ja kriipsud) mis tähistasid Morse koodi järgi rooma tähti ja numbreid.
Sõnumit sai edastada ühe traadiga, elekter tuli kas akult või vändati generaatoriga. Tänapäeva inimestele ilmselt kõige tuntum kasutusviis morse koodist on hädaabi SOS signaal „ . . . _ _ _ . . . “
Transistor
Olles koolis esimest korda juba viisteist aastat tagasi õppinud transistoride ehitust, liigitust ja funktsioone siis tänaseni jääb lugedes transistoride kohta erinevatest allikatest tihti mulje kui väga keerulisest seadmest. Enamasti ilmselt seetõttu, et kirjeldatakse täpselt kuidas pooljuht materjalides toimub nn. aukude täitmine ja elektronide liikumise piiramine ja vastupidi nende liikumise võimaldamine. Mingil hetkel elektroonikat õppides on need teadmised küll vajalikud aga kujutan ette, et otseselt transistoridega mitte kokku puutuvale isikule võib kogu eelmainitud detailne kirjeldus ja erinevad transistoride liigid ainult segadust tekitada.
Enamasti piisab mõelda transistorist kui lülitist, mille spetsiaalsetel materjalidel on omadused kus materjali erinevate kihtide vahel, transistori kollektori ja emitteri vahel on võimalik voolu läbi laskmist juhtida baasile voolu andmise või mitte andmisega. Baasile antav vool transistori kaudu suurema voolu lülitamiseks on enamasti väga väike, sellest tuleneb võimendav omadus.
Esimene mikroprotsessor
Esimesed arvutid võtsid enda alla mitukümmend ruutmeetrit, kaalusid tonne ja tarbisid sadu kilovatte energiat. Seda peamiselt nendes kasutatud lülitusseadmete, enamasti elektronlampide kohmakusele. Ka transistoride tulek ei lubanud kohe tänapäeva arvutile ligilähedasi mõõtmeid ja kaalu saavutada. Alles peale omadustelt kehvema transistori materjali leiutamist sai võimalikuks sadu ja tuhandeid transistore omavahel tihedalt kokku pakkida. Tänu sellele said teoks esimesed mikroprotsessorid.
Nagu ikka käib ka selle üle vaidlus kes esimesena mikroprotsessori valmis sai. Osad allikad väidavad, et selleks oli Intel enda 4004 mikroprotsessoriga. Räägitakse ka Texas instrumendi TMX 1795-st mis olevat olnud töötav prototüüp juba enne 4004-ja, aga suur ettevõte kellel juba kindel tootevalik olemas ei näinud mõtet seda tootma hakata.
1971. aastal valminud Intel 4004 koosneb 2250-st transistorist, mis on kokku surutud 16 klemmiga DIP kesta sisse. 4004 leidis enamasti kasutust kalkulaatorites ja muudes väiksemates süsteemides.
| By Thomas Nguyen - Own work, CC BY-SA 4.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=47684767 |
Kommentaarid
Postita kommentaar